Poeetiline Louis I. Kahn

03.05.2022

Louis Kahnist on nii palju kirjutatud, et uusi aspekte tema loomingust on raske leida. Püüan seda siiski teha – XXI sajandi kolmandalt kümnendilt analüüsides, vanema põlvkonna Eesti arhitekti ja kunstniku positsioonilt.¹

Meie, noorte arhitektideni jõudis nõuka okupatsiooni infosulus, milles Eesti päritoluga maailmas tuntuid  loojaid ignoreeriti, Louis Kahni looming 1970.aastate alguses.² Tema arhitektuuri ning selle allikate mõistmise tegi keeruliseks asjaolu, et me ei teadnud Kahni tausta: ei saanud käia Egiptuses ega Itaalias, kõnelemata tema teoste nägemisest USA-s. Me võisime klassikalist ehituskunsti küll teada raamatute kaudu, kogemata aga olulisemat – arhitektuuri toimet ruumis. Maalikunsti reprod annavad ehk originaalidest edasi enamgi kui fotod arhitektuurist – sest pinnalistena ei väljenda need ehituskunsti kui ruumi kunsti. Ainult kohapeal on arhitektuuri võimalik tõeliselt tajuda, mõista ja ruumilist mõtlemist arendada.

Muidugi polnud meil aimugi, vaimset elu eitavas kommunistlikus riigis, ajaloolise arhitektuuri filosoofilistest, vaimsetest ja sümboolsetest tähendustest. Ei õpetatud meile ka arhitektuuri struktuurseid aluseid. Isegi domineeriv modernistliku masin-maja idee oli „sotsialistlikus leeris“ labastatud ning primitiivse elementarhitektuuri taustal uuendusmeelne. Igasugused vaimsed suundumused olid „töörahva riigis“ (tegelikult kommunistlike bürokraatide töölaagris) mõeldamatud, isegi keelatud.³ Arhitektuur oli siin taandatud lihtsa tarbeehituse tasemele.

Louis Kahni arhitektuur on vaimne looming: vorm väljendab siin nii arhitekti kui ka selle valmimisjärgse kasutaja suhet ruumi, mida suunab ehitise läbimõeldud struktuur. Tema hoonetes on vaimne ja ratsionaalne loominguliselt läbipõimunud. Seda ka tänu koostööle silmapaistva loova inseneri, eestlase August E. Komendantiga, ilma kelleta ei oleks ta oma uuenduslikke ruumilisi ideid nähtavasti suutnud materjalis kehastada. XX sajandi esimene kolmandik vohab küll uutest arhitektoonilistest ideedest, ent nende teostamiseni ehitistes jõudsid vaid vähesed (K. Melnikov, Le Corbusier`), jättes uuendusliku ehituskunsti realiseerimise tulevastele põlvedele – sajandi lõpukümnendeile või hoopis uude sajandisse. Majade tootmine muutus XX sajandil suurte rahavoogude tekkimise ja keskkihi rikastumise mõjul tähtsamaks arhitektuurist.⁴

Kahni geniaalne looming avaldus eelkõige suurtes hoonetes ja ehituskompleksides – talle meeldis suur joon ja arhitektuuri kui kunsti kirglik teostamine piiratud normatiivsetes tingimusteski. Näiteks Yale Ülikooli kunstigalerii hoones (New Haven,1951-53), kus linna regulaarne planeering ning ümbritsev modernism eeldab majana lihtsat risttahukat, on arhitekt osanud siseruumidesse tuua esteetilise elususe lagede kolmnurkstruktuuriga ning keskse keerdtrepiga. Pimedal ajal hakkab põnev valgustatud lagi läbi klaasseinte mõjuma ka tänavvaadetes.

Juudi kogukonna keskuses (Trenton, 1954-58) on ta ajaloolisest arhitektuurist kogetu mõjul esile toonud püramiidsed katused, mis elustavad sümmeetrilist üldplaani. Siin kasutab ta suletud mahtude – esimese Lääne modernistliku arhitektina – vahel julgelt tühja ruumi, võtet, mis annab ilme kogu Kahni järgnevale loomingule. Kinnitan siingi, et ehituskunsti kaks esimest ja peamist ehitusmaterjali ongi tühjus ja valgus, mida arhitekt oma loomingus meisterlikult valdas.

Louis Kahni arhitektuuri analüüsides näeme, et juba loometee algusest köitis teda struktuur, mis on igasuguse arhitektoonilise idee realiseerimise aluseks. Meil võib olla mistahes fantastilisi ehituskunstilisi kujutelmi, ent, nagu näitab arhitektuuriajalugu, neile sobiva struktuuri leidmine pole sugugi lihtne. Nüüdisaja ilma loetava struktuurita „arhitektuursed ideed“ meenutavad majadena valminult enam teatridekoratsioone, mille taga ei sisaldu midagi ruumiliselt köitvat.

Modernismi kõlav loosung – vorm väljendab funktsiooni – ei tähenda ometigi loomingulisuse puudumist. Ent paljudel juhtudel on valminud hoone vaid pelk ühemõtteline funktsioon, mille fassaade võib vormistada mistahes stiilis. Kahni arvates, kes ei lähtunud oma loomingus otseselt mitte ühestki varasemast arhitektuuristiilist, ei peaks vorm järgima funktsiooni. Sellesse kuuluvad, kuna arhitektuur on kunst, ka ilu ja harmoonia ning neid kehastav „otstarbetu“ ruum. Siin võime kõnelda kunstiteosele vajalikust omadusest, milleks on sõnuseletamatu – sügavus. Peaaegu kõigi hoonete esialgsed funktsioonid ajaloos muutuvad, mõnikord drastiliselt, ning seepärast on heas ehituskunstis oluline universaalne otstarve, mis väljendub ruumi dünaamikas.  August Komendant kirjutab oma raamatus pikkadest vaidlustest Louis Kahniga: kumb on esmane, kas vorm või funktsioon ja insener on öelnud, et arhitekti vormi eelistusest sai ta aru vaid pärast paari pitsi vodkat.

Funktsionalistlikud plaanid pole alati loetava struktuuriga; võrreldes eelnenud „selge“ arhitektuuriga on nad parimate meistrite töödes lihtsalt hästi tasakaalustatud elegantsed abstraktsed kompositsioonid – nagu korralikult töötavate masinate ülesehitused, nagu abstraktsed geomeetrilised maalid (Mondrian, Rietveld). Funktsiooni mõistesse ei talletanud Kahn oma hoonetes ainult pelka argitarbimist, vaid maja pidi teenima inimese vajadust ilule ning köitvale ruumile. Ehitistes on olulisemad nende vorm ja muster, väitis filosoofist arhitekt. Komendant pidas selliste arutluste põhjal Kahni enam poeediks kui tavapäraseks ehitusmeistriks, loova insenerina aidates igati kaasa tema, tollel ajal „pööraste“, ideede teostamisele.

Näiteks Pennsylvania ülikooli meditsiiniuuringute laboratooriumi (Philadelphia, 1957-65) „tornid“ ei ole majas ainult funktsionaalse eesmärgiga, pigem rõhutamaks uutesse kõrgustesse pürgiva uue  meditsiini loomust ning maja põhiplaan on enam sümbolistlik kui modernistlik – piduliku trepi ja siseterrassiga.⁵ Samas on seda maja teatmeteostes tutvustatud kui Ameerika funktsionaalse modernismi eeskujulikku näidet – suurejooneline ruumiline kompositsioon petab vaataja ära.

Louis Kahni tippteoseks modernismi paradigmas kujunes Salki Bioloogia Instituudi hoonetekompleks (La Jolla,1959-65). Seda monumentaalset ning elegantset ansamblit, mis asub Vaikse ookeani kaldal, kõrgel kaljul, on tabavalt võrreldud Ateena Akropolisega, mida Kahn 1951.aasta Kreeka reisil oli imetledes maalinudki. Keskne koosolekute maja, mille tuumik on sümmeetriline, tühja siseõuga, on ümbritsetud suhteliselt vabalt, ent tasakaalustatult paigutatud mahtudega. Mõnest neist on kaarja ja ringikujulise plaaniga, motiividega, mida me näeme peaaegu kõigis arhitekti töödes. Usun, et tema kiindumus ringi ja kaarde on arhetüüpne, sest ring sümboliseerib ajalooliselt taevast – ilmaruumi – mis tasakaalustab, aga samas toob  uue dimensiooni ruudu ja ristküliku vormidega (mis sümboliseerivad maad) struktuuridesse. Ring toob majadesse kosmilise mõõtme: maast oled sina sündinud, taevasse võid sa jõuda!

Kahni loomingut uurides ei saa minna mööda sümmeetria kasutamsest, mida võib kohata pea kõigis arhitekti projektides. Kui me vaatame Kahni majade plaane, siis detailides ei ole nad lõpuni sümmeetrilised, sest looduse „salajased“ sisemised sümmeetrilised struktuurid võivad meile tajutavas aines kasvatada vabakujulisi vorme. Sellist loodust jälgivat – „nihestatud sümmeetriat“ – on ajaloolises arhitektuuris rakendanud mitmed suured meistrid, eriti suurte mõõtkavade puhul, kus hoonete paigutust mõjutab neid ümbritsev maastik. Samas rakendab Kahn seda loomupärast vabadust oma plaanistruktuurides moel, kus sihipärast vabadust tasakaalustab üks keskne või mitmed omavahel suhtlevad sümmeetrilised tuumad. Siin on ühendatud kaos ja kord, mis kanduv maapealsest elust kosmosesse.

Salki arhitektuuriteoses on koosolekute maja tuumaks tühi ruudukujuline siseõu, mis avaneb taevasse ning hoonega liitub veerenniga tühi terrass, mis on avatud Vaikse ookeani lõpmatusse. Nagu eespool märkisin, on tühjus heas arhitektuuris oluline materjal, mis tõstab arhitektoonilise aine vormina esile. Tühjus on vorm ja vorm on tühjus – nagu väidab Kaug-Ida filosoofia.

Selles ansamblis on betoonil eriline roll ning August Kommendant on siin väljendanud oma inseneriloomingu tipptaset, sest hoone asub seismiliselt aktiivses piirkonnas, viljatus kõrbes. Seepärast pidasid autorid konstruktsioonides oluliseks nii betoonpinna valufaktuuri, värvitooni, pühendades erilist tähelepanu detailidele, mis koos taeva ja ookeaniga pidid olema siin puuduva „elava“ looduse asendajateks – „uueks“ – inimeste kujundatud looduseks. Arvan, et Salki kunstkivist arhitektuuri kogemused on mõjutanud oluliselt hilisema betoonarhitektuuri konstruktsioone ja esteetikat kogu maailmas.

Rahvusvahelistes arhitektuuriväljaannetes on Salki ansambli kõrval kõige enam avaldatud Louis Kahni Kaug-Ida töid: valitsushooneid Indias Ahmedabadis (1962 – 1974) ja Bangladechi valitsushoonete kompleksi Dhakas (1962 -1974), mis oma struktuuri ja vormi poolest erinevad oluliselt tollal Läänes levinud arhitektuurist. Neis avaldub üsna selgelt arhitekti oskus kohaneda kohavaimu – genius lociga – mis eeldab kohaliku kultuuripärandi süvenenud uurimist. Arvan, et arhitektile oli vaimselt ammendunud lääne klassikaline arhitektuur, mis neis maades oleks olnud kohatu, ning Kaug-Ida ehituskunsti eriline traditsioon oli köitev ja uusi väljakutseid esitav.

Kõigepealt võib nende ansamblite plaanides näha rõhutatult Kaug-Idas levinud mandala struktuuri.⁶  Kahni plaanid on tänu sellele kogemusele tunduvalt keerulisemad kui Euroopa senises klassikalises arhitektuuris, näiteks barokis, millega tema teoseid on püütud siduda, sobides suurte Kaug-Ida rahvaste hoopis suurejoonelisemate mõõtkavadega. Seda võime kohata vanades India või Tai templite ansamblites. Ometigi ei imiteeri, nagu tänapäeva idapoolses moodsas arhitektuuris tavaks, Kahn vanu vorme, olles oma puhta geomeetriaga täiesti iseseisev, vabastades oma teosed pinnapealsest dekorativismist.

Sisemine side Kaug-Ida kultuuritraditsioon avaldub Dhaka ansamblis vana yin-yang õpetuse viiest algelemendist rakendamisega, mis on ainelise olemise aluseks. Need on õhk, maa, vesi, tuli, metall, mis kõik on selles hoonestuses realiseeritud (tuli põletatud tellises ja teras raudbetoonis). Komendant alustas ka Dhakas arhitektiga koostööd, ent katkestas selle, sest ei mõistnud Kahni uut arhitektoonilist lähenemist. Kaug-Ida traditsioon oli talle ilmselt vastuvõtmatu ning ta nägi selles maalilises teoses seosetuid vorme, ebapuhast insenerlahendust ja lõppkokkuvõttes kogu ansamblis isegi varemeid.

Hilisema postmodernismi taustal on Dhaka sümbolistlik ja mõneti dekoratiivne arhitektoonika teedrajav, ent mitte uuele arhitektuurisuundumusele iseloomulikult pinnapealselt ahvatlev. Kahn on kõik oma selle perioodi uue meelaadiga teosed loonud süvenenult, õppides Kaug-Ida ehituskunstilt, et arhitektuuris on oluline vaimne funktsioon, mida ei pea väljendama ainult templites, meil kirikutes, vaid mis võib kehastuda laboratooriumides või õppehoonetes, aga miks mitte ka elamutes, kus inimesed veedavad suurema ajast.

Louis I. Kahni uuesti uurida ja temast kirjutada on olnud mulle meeldiv kogemus eelkõige seepärast, et tema kui arhitekti loomuses elas poeet, suur visionäär, kes arhitektuuri pidas eelkõige kunstiks. Seda on hea tõdeda pärast läbielamusi, mida sain üliõpilase ja noore arhitektina kogeda, kus ehitust ja selle õpetamist okupatsioonivõimude poolt „kutsutud ja seatud“ isikud pidevalt nimetasid arhitektuuri üheks tarbealaks. Õnneks oli mul veel mitmeid õpetajaid (E. J. Kuusik), kes olid hoopis teist meelt ning suunasid mind ja minu mõttekaaslasi (Tallinna Kool) loovusse ja õieti olime me viimased, kes said Eesti sõjaeelse ehituskunsti vaimu kanda läbi sotsialismi õuduste uude aega – taasiseseisvusse.

Vähetähtis pole siin olnud ka Lääne vaimsete arhitektide, kelle hulka kuulub Louis I. Kahn, loomingu innustav eeskuju. Lõppeks on ikkagi meeldiv tõdeda, et ühe maailma arhitektuuri suurkuju juured on Eestis, aga samas ei tohiks unustada August E. Komendanti, kes eestlasena on andnud silmapaistvama panuse maailma ehituspraktikasse ning ehituskunsti. Eestlased on arhitektuuriloov rahvas!⁷

^{Prof.emer. Leonhard Lapin
mai, 2021}

———————————————————————————————————————————–

1. L. Kahn on Eestis viimastel kümnenditel aktuaalne, sest ta on Saaremaal sündinud ja meie suurim nimi maailma ehituskunstis. Mitmed allikad väidavad, et tema isa, Leopold Kann, oli eestlane. Seda kinnitab tõsiasi, et ta aastatel 1928 või 1929 veetis paar kuud Saaremaal, oma vanaema juures. Siis oli tal võimalik tutvuda Kuressaare lossiga, kusjuures selle arhitektuuri mõjule meistrile on tähendanud V.Künnapu. Vähetähtis pole asjaolu, et ta alustas 1956.aastal koostööd silmapaistva eestlasest ehitusinseneri August E. Komendandiga. Viimane on ühes vestluses Kahniga öelnud: “ Meis voolab hea Eesti veri.“. Vt. August E. Komendant. 18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga. Tallinn, 2019. Meister Tallinna Kunstihoone Graafikaateljees, Voldemar Kann, väitis mulle, kui kõne alla tuli graafik Olev Soansi Saaremaa kaart, et tema esivanemad olid Louis Kahniga sugulased. Arvatavalt võis poisi nimi lapsena olla Leo Kann, mis hiljem amerikaniseeriti.
2. Meenub minu kursusekaaslase, arhitektuuriüliõpilase Vilen Künnapu kuusnurkse struktuuriga kursusetöö 1970.aastast, milles ta joonistele lisas Kahni tsitaadi. Ka tema diplomitöö 1972.aastast Rakvere linnamäele oli kantud Kahni vaimust. Kui mõelda Kahni mõjule hilisemale Eesti arhitektuurile, milles ametimehed ehituskunsti loova taidena eitasid, siis ei olnud see kuigi suur. Kahni mõjutusi võib näha kõige enam Raine Karbi postmodernistlikus Tallinna Linnahalli hoones.
3. Tallinna Kooli funktsionalistlikud ja postmodernistlikud ideed ning projektid mõisteti ehitust valitsevate ametnike ja neid teenivate „arhitektuurikriitikute“ poolt hukka, sidudes neid „kodanliku natsionalismiga“ (nii nimetati mind KGB ülekuulamisel) ja vastukaaluks seati „hea keskmine arhitektuur“, mis tegelikkuses tähendas ilmetut ja halli elukeskkonda. Meenub sovetiaegne „hea keskmine“ vormileib, mida söödeti loomadele.
4. Seda väidab oma eelnimetatud raamatus August Komendant, märkides, et rikkas USA-s, kus valitseb raha, on head arhitektuuris vähem kui vaeses Venetsueelas. Ka Kahni arhitektuuriteosed Ahmenabadis ja Dhakas on selle ilmekad näited. Minu esmane isiklik kogemus raha ja ehitamise suhetest pärineb 1994.aasta Sao Paulo-st, kus tohutult suures ja paljude kõrghoonetega rikkamas Brasiilia linnas nägin head arhitektuuri vähem kui väikses Tallinnas.
5. Kuna ma ise ei ole USA-s käinud ja Kahni maju kohapeal näinud, mis minu esitatud analüüsi sügavust vähendab, põhinedes peamiselt Robert McCarteri põhjalikule teosele: Robert McCarter. Louis I Kahn. Phaidon, New York, 2005. Seepärast püüan artiklis käsitleda enam arhitekti loomingu struktuurset ja vaimset kui kogemuslikku poolt. Tallinnasse oli kümmekond aastat tagasi võimalus hankida ainuke Kahni teos Euroopasse: laev-kontserdisaal ühe miljoni dollariga (teise miljoni oleks maksnud tema poeg), aga meie võimud polnud sellest erilisest „turismimagnetist“ huvitatud.
6. Mandala – hinduismis ja budismis levinud, tavaliselt ringikujulise põhiplaaniga sümbol-diagramm, mida on kasutatud nii rituaalsetes kunstitöödes kui ka arhitektuuris, sümboliseerides maailmakõiksust. Ometigi ei ole mandala alati ainult puhas ring, Kaug-Ida kunstiajaloos esineb kõikvõimalikke ringi modifikatsioone, seotuna nii kolmnurkade kui ka ruutudega. Neid esineb nii pühapiltides kui ka templite plaanides, ent neiski domineerib mandalale iseloomulik ringikujuline struktuur, nagu Kahni põhiplaanides. Mandalat rakendab Kahn ka oma selle perioodi teisteski teostes: Phillips Exeter Academy raamatukogus (New Hampshire,1965 – 1972); Fort Wayne Kunstide teater (1966 – 1973); Kimbell Art Museum (Texsas,1966 – 1972); Mikveh Israel sünagoog (Philadelphia,1961 – 1972); Memoriaal kuue miljoni juudi martüüridele (New York City,1966 – 1972). See näitab, kui suur oli tollal Kaug-Ida kultuuri mõju Kahnile. Olen eriarvamusel nendega, kes seovad neid teoseid barokiga, mille plaanid on tunduvalt „lihtsamad“, kui Kahnil.
7. Meremuuseumis, viikingite näitusel, nägin nägin õblukest sõudepaati, millega liiguti Läänemerel. Imetledes seda, tajusin ehituslikku traditsiooni, millest peaks meil arhitektuuri õpetamist alustama – materjali, konstruktsiooni, äärmiselt lihvitud vormi ning neist tuleneva tugevatele merelainetele vastupanu funktsiooni kogemust. See on meie esivanemate võimsamaid ehituskogemusi kaugetest aegades, mis arhetüüpsena on arvatavasti eestlaste  veres, mida aga peaks õppeprotsessis avama.