.jpg)
Hilisemast, kristlikust ajast teame, et väljavalitud inimesi, kes elasid tões ja usus, pidi ootama taevane paradiis. Kuid milline paradiis? Kas tõesti uus loodusparadiis? Oh ei, paradiis oli Johannese Ilmutuse raamatu järgi hoopis linn: Taevane Jeruusalemm. Taevast Jeruusalemma on Johannes oma Ilmutuse raamatus ehitusmeistri detailitäpsusega kirjeldanud:
“… ja millel (Taevasel Jeruusalemmal) on Jumala kirkus, ning ta valgus on kõige kallima kivi sarnane, otsekui jaspis, mis hiilgab nagu mägikristall. Sellel on suur ja kõrge müür ning kaksteist väravat ja väravate peal kaksteist inglit; ning väravate peale on kirjutatud nimed, mis on Iisraeli laste kaheteistkümne suguharu nimed. Päevatõusu pool on kolm väravat, põhja pool kolm väravat, lõuna pool kolm väravat, õhtu pool kolm väravat. Ja linna müüril on kaksteist aluskivi ning nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed. Ja sellel, kes minuga rääkis, oli käes kuldpilliroog, et mõõta linna ja selle väravaid ja selle müüri. Linn on nelinurkne ning ta pikkus on võrdne laiusega. Ta mõõtis linna pillirooga – kaksteist tuhat vagu. Ta pikkus ja laius ja kõrgus on võrdsed. Ja ta mõõtis tema müüri – sada nelikümmend neli küünart inimese, see tähendab ingli mõõdu järgi. Selle müür on jaspisest ning linn ise puhtast kullast, selge klaasi sarnane. Ja linnamüüri aluskivid on ehitud igasuguste kalliskividega. Esimene aluskivi jaspis, teine safiir, kolmas kaltsedon, neljas smaragd, viies sardoonüks, kuues karneool, seitsmes krüsoliit, kaheksas berüll, üheksas topaas, kümnes krüsopraas, üheteistkümnes hüatsint, kaheteistkümnes ametüst. Kaksteist väravat on kaksteist pärlit, iga värav ühest pärlist, ning linna tänav on puhtast kullast otsekui läbipaistev klaas. Templit ma ei näinud seal, sest Issand, Kõrgeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall. Ja linnale ei ole päikest ega kuud, et need talle paistaksid, sest Jumala kirkus valgustab teda, ning tema lamp on Tall. Rahvad hakkavad käima tema valguses ning ilmamaa kuningad toovad sinna oma hiilguse. Tema väravaid ei lukustata päeval, ent ööl seal ei olegi. Ja rahvaste hiilgus ja au kantakse sinna sisse. Sinna ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb järeldusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutanud Talle eluraamatusse.”
Taevast Jeruusalemma on fantaasiana keskaegses kunstis visuaalselt palju kujutatud, kuid kõige sümboolsemalt prooviti ideed edasi anda hinnalisi väärtusi sisaldanud gooti katedraalides. Nimelt arvatakse, et gooti katedraale ehitanud meistrid püüdsid neis keerukates ja sümboleid täis ehitistes kujutada Taevase Jeruusalemma maapealset mudelit.
Taevast Jeruusalemma, kõrgete müüride ja tornidega linna, nagu seda keskajal kujutati, meenutab ka Vana Tallinn või õieti olid oma hiilgeaegadel kõik keskaegsed kindluslinnad seda ülekantud mõttes. Keskaegsed müüride ja tornidega linnad ei sarnanenud mitte ainult väliselt Taevase Jeruusalemmaga, vaid mitmeski mõttes ka õiguse ja kohtumõistmise seisukohalt – erinevalt maast, kus valitses tihti kohaliku feodaali meelevald.
Sageli loeme ja kuuleme linnade ümmarguste juubelite tähistamisest ning repliigist selle uudise kõrval, et linn “sai endale linnaõigused”. See ei tähenda loomulikult seda, et linn sai õiguse olla linn, mida ta nagunii juba oli, vaid et linnas hakkasid kehtima Euroopa kaubalinnades kehtinud seadused ja teised linnad tunnistasid selle linna enda võrdväärseks ning usalduslikuks kaubanduspartneriks.
Näiteks Viljandi linna sünnipäevaks loetakse aastat 1283, mil linnas hakkas kehtima Hamburgi-Riia linnaõigus. Ehk siis Viljandis võis kaupmees arvestada Riia ja Hamburgi seadustega analoogsete seaduste kehtivusega ning teda tuli Viljandis kohelda samade õigusnormide alusel. Ainuüksi Saksamaal oli keskajal linnaõigusega vabalinnu kuuekümne ringis. Keskaegsed ühtseid linnaõigusnorme järginud kaubanduslinnad olid paljudes oma toimimise põhimõtetes tänapäevaste riikide – vabariikide eelkäijad.
Linnades kehtis linnaõigus ja maal maaõigus, mis oli enamasti kohaliku feodaali meelevald. Maalt linna põgenenud pärisori sai linnast kaitset teda jälitava isanda vastu ja kui tal õnnestus ennast rohkem kui aasta linnas varjata, sai ta vabaks linnakodanikuks. Nii võisid Taevase Jeruusalemma õiglased väravad avaneda juba siinilmas ning nad võisid vabalt olla kas Harju või Viru väravad. Meie kohalikus Taevases Jeruusalemmas – Talle linnas – Tall linnas (minu isiklik nime interpretatsioon) – kehtis alates 1248. aastast Lübecki linnaõigus.
Linnaõiguse reaalset jõudu ja asjaolu, et see polnud pelgalt tühi sõnakõlks, kirjeldab viiesaja aasta eest Tallinna rae kroonik ühe päriselus aset leidnud sündmuse kaudu:
“Aastal 1535 maikuu 7. päeval hukati mõõgaga aulik Johann Uksküll Riisiperest. Ta oli oma talupoega esmalt mõnitanud ning raskesti piitsutanud ja siis ta paku sisse löönud ning kaks ööd seal suure külma käes kinni hoidnud, nii et tal jalad ära külmunud. Siis võttis ta puuhalu ja lõi talle külmavõetud jalgade alla ja seejärel puuga kaks korda vastu pead, nii et mees hinge heitis. Seda tunnistas tema (Uksküll) foogtide ja kodanikkude ees. Mahalöödud talupoja sõbrad ja tema vend olid temale tee linna kinni pannud; tema tuli siiski linna, ja nii kaebasid siis talupoja sõbrad tema peale. Ta tunnistas, ilma et teda oleks piinatud, et ta on nõnda toiminud, nagu ülal kirjutatud, ja pakkus palju raha, et sellest (surmamõistmisest) pääseda: seekidele ühe küla ning iga aasta kogu oma eluaja jooksul seekidele ühe sälitise rukkeid ja linnale 1000 marka. Seda ei võinud kohus lubada. Sündigu rikkaga samuti nagu vaesegagi! Jumal heida armu hingele! Johann Uexküll Riisiperest hakati viima hukkamispaigale väljaspool linnamüüre, oli linnavärava taha kogunenud hulk aadlikke, et teda päästa. Seepärast hukati ta häda sunnil Harju väravate vahel mõõgaga ja tema naisele anti tagasi kõik, mis tema taskust leiti, tema mõõk, surnukeha, kirikuriided jne. Ainult riided, mis tal seljas olid, kui teda hukati, kuuluvad timukale. Nendega pole rael mingit pistmist.”
Sellest Tallinnas toimunud maa- ja linnaõiguse julmast konfliktist jutustab 1972. aastal valminud Tallinnfilmi mängufilm “Verekivi”.
Linn ei ole loomulikult ainult Taevase Jeruusalemma laadne paradiis, kuhu on pääsenud elama õndsad, linn on ka kuritegevuse lava.
Oluliste linnade asutamine ja ka hävitamine on sündinud müütides pea alati taevaste jõudude osalusel või otseste juhtnööride järgi.Linnad inimsipelgapesadena on läbi aegade olnud jumalate erilise luubi all ning vahel on nad ka linnadele oma viha valanud, neid hävitanud. Olgu siin meenutuseks kasvõi piibellik keeltesegaduse tekitamine Paabeli torni ehitamisel või Soodoma ja Gomorra linna hävitamise lugu.
Rooma linna asutanud Romulus, kes tappis linna asutamise käigus vihahoos kaksikvenna Remuse, kuulutas uude linna elanike saamiseks linna kurjategijate pelgupaigaks. Nii kogunes Romuluse rajatud linna kõikvõimalikke eluheidikuid, ärakaranud orje ja kurjategijaid. Kuid see lindpriide kamp, kellest moodustus esimene Rooma elanikkond, koosnes eranditult meestest ja naisi nende hulgas polnud. Naiste puudumise korvamiseks korraldas Romulus kavalust appi võttes linnas peo, kuhu meelitas naabruses elavaid hõime, latiine ja sabiine. Sabiinid tulidki pahaaimamatult peredega linna pidutsema, kuid seejärel rööviti nende tütred ning mehed aeti linnast välja või tapeti. Nii said esimesed roomlased endale vägivallaga naised, kellest põlvnes järgnev Rooma elanikkond. Sabiinide tütarde röövimist on Lääne-Euroopa kunstis, eriti 17.–19. sajandil palju kasutatud allegoorilise motiivina. Teema oli kunstis ilmselt populaarne pigem ettekäändena, et alasti keha ja publikut erutavat seksiteemat legaalselt käsitleda. Rooma linna asutamise müüt ise väärib aga tähelepanu, sest linna tekkelukku on juba algselt kriminaalsus sisse kodeeritud.
Kui Goethe 18. sajandi lõpukümnendil Itaaliasse reisis, peatus ta ka Roomas. Roomat kirjeldab Goethe kriminaalse linnana, kus igal ööl mõrvatakse inimesi. Rooma tekitas Goethes hirmu ja samas paelusid teda puht uurimuslikult roomlaste inimtüübid. Ta nägi neis tugevat karakterite ainest. Goethet lugedes tundub, et Rooma mütoloogiseeritud kriminaalne geen elas üle sajandid ning oli vähemalt paarsada aastat tagasi täies elujõus.
Hulk aega enne Roomat asutas Trooja linna Ilos, kes võitis Früügia kuninga korraldatud võitlusmängud, sai autasuks viiskümmend noort meest ja viiskümmend noort tüdrukut. Oraakli ettekuulutust järgides andis kuningas Ilosele ka veise ning nõuande asutada linn sinna, kuhu veis magama heidab. Veis heitis lõpuks magama Ateena künkale ja sinna joonistaski siis Ilos Trooja linna müüride plaani ning palus peajumal Zeusilt õnnistust. Jumalate soosingu kinnituseks kukkuski taevast alla relvis Athena kuju ja Ilos pühendas talle templi. Nii sündis jumalate soosingus Trooja ning tema esimesed elanikud oli saadud autasuks.
Paljude linnade tekkeloos on loomad legendide järgi tähtsal kohal. Kui Trooja asukoha määras veis, siis Roomas mängisid rolli kotkad. Legendi kohaselt läks Romulus Palatinuse ja Remus Aventinuse mäele, et otsustada kihlveolaadses kokkuleppes Rooma asukoht. Selle järgi pidi linn kerkima sinna mäele, mille kohal tiirleb rohkem raisakotkaid.
Remus luges kokku kuus lindu, Romulus kaksteist. Lindude tegelikust arvust tekkiski vaidlus, mille käigus arvatavasti Romulus Remuse tappiski.
Ateena puhul on linna tekkemüüt keerulisem ja mitte nii konkreetne, kuid jumalad ja loomad on siingi mängus. Linna kaitsejumalaks konkureerisid omalaadses mõistumängus tarkuse ja vapruse jumalanna Athena ning vetejumal Poseidon. Mõlemad jumalused püüdsid võita rahva poolehoidu, sest valiku ühe või teise kasuks pidi tegema rahvas. Poseidon virutas kolmhargiga vastu akropoli kaljut ja sealt tormas välja ilus ratsu. Athena aga istutas oliivipuu. Kaaludes sõjaratsu ja oliivipuu vahel, otsustas rahvas oliivipuu kasuks ning linna kaitsejumalaks sai Athena. Ateenlaste arvates võis ratsu neile küll sõjakuulsust tuua, kuid see ei olevat nii kindel. Oliivipuus nägid nad pikaajalist kasu ning nende viljad olid käega katsutavad. Poseidon vihastas sellise valiku peale ja uputas Atika maakonna, kuid viimasel hetkel jumalanna Athena sekkus ning tal õnnestus Ateena linn päästa. Selleks, et Poseidoniga lepitust leida, püstitasid ateenlased talle templi.
Toompea puhul, mille nimi tuleb piiskoplikust Toomkirikust, Domkirche’st, on mulle alati tundunud palju originaalsem muistne toponüüm Härjapea. Härjapea pank, kus asus eestlaste muinasaegne Härjapea linnus, oli looduslikult sama ligipääsmatu ja ümbruskonnas domineeriv nagu Ateena akropol.
Härjapea nimes on vägi, millega võime lendu lasta igasuguse fantaasia, olgu kasvõi sama Trooja linna asukoha otsimise lugu või laiemalt vahemerelik härja kultuse teema. Eestiski võis härjakultus esineda tarva näol. Sellele spekulatsioonile annab alust see, et Eesti aladel elas muinasajal ürgveis ehk tarvas, mille nime kannab veel tänagi Viljandimaal Tarvastu või millest tulenes kunagine Rakvere nimi– Tarvanpää – Tarvapea. Tarvast tuleneb ka tõenäoliselt toponüüm Tarvato eht Tartu. Muinaskantside Härjapea ja Tarvapea puhul on huvitav asjaolu, et kodustatud ning kohitsetud pulli ehk härga ja metsveist tarvast on muinasajal käsitletud võrdsete väeloomadena. Muidugi, need veiseliste definitsioonid võisid tol ajal omada ka sama tähendust, olla ka lihtsalt sünonüümid eri dialektides. Lisaks ürgveisele tarvale elas siinmail veel piison. Muinaslinnuse Härjapea puhul omandavad ka sõnad “pealinn” ja “pealik” huvitava varjundi.
Ilmselt tuleneb toponüüm Harju või Harjumaa samuti härjast. Igal juhul 13. sajandil pärgamendile kirja pandud Taani hindamisraamatus esineb Harju kirjapilt “Hæriæ” ehk “Härjä”.
Ülemiste järvest algas Tallinna olulisim jõgi, Härjapea jõgi, mis suubus läbi linna loogeldes merre. Fragmentaarselt ja suulise pärimuse kaudu säilinud müüt Ülemiste vanakesest on arvatavasti olnud algselt kihilisem lugu mingis müütide kogumis, mis lihtsalt aja jooksul kuni kirjapanekuni lihtsustus.
“Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal, korraga pilv tuleb, karjutud: “Eest ära!” Uputanud mehe ära, mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis.”
See Kreutzwaldi kirjutatud rahvapärimuslik lugu võib tunduda tänapäeva inimese jaoks segane, kuid ilmselt vana aja inimese fantaasia töötas läbi kujundite, mida me enam ei mõista ega oska lahti mõtestada. Järvevaim – järvevana oli üks paljudest vetevaimudest, kes muistsel ajal endastmõistetavalt igas veekogus elas ning kellega lepituse otsimiseks pidi tooma ilmselt ohvriande. Vahemere vanake oli näiteks antiigi vetejumal Poseidon, kes sekkus ja toppis oma nina sageli mereäärsete linnade ehitusse.
Vana-Kreeka filosoofi Platoni lugu Atlantisest, merre uppunud kontinent-saarest, on arvatavasti erinevate pärimuste põhjal loodud ilukirjanduslik jutustus, kuhu autor põimis oma filosoofilisi ja poliitilisi mõtteid. Huvitav on fakt, et vähemalt Platoni järgi kujundas Atlantise pealinna vetejumal Poseidon isiklikult. Ringikujulise linna keskel olnud mägi ja linna ümber omakorda ringikujuline laevatatav kanal. Linna kirjeldus on küll napp, kuid see on üsna erandlik, et antiikjumalus on näidanud üles isiklikku huvi urbanismi vastu ja loonud linnaehituseks jumaliku plaani.
Kui Poseidoni kavandatud Atlantise pealinn hävis lõpuks Zeusi vihahoos ning kadus jäädavalt vetesügavustesse, siis üks vee alla jäänud antiiklinnadest on siiski tänaseni säilinud. See pole küll täielikult turistidele allveekülastamiseks avatud, kuid allveearheoloogidele on see üks imelisemaid antiikmaailma kultuurimälestisi.
Baia (ld k Baiae) oli mitmes mõttes Rooma Vabariigi lõpuaja kuumim kuurortlinn, mis rajatud otse Napoli lahes paikneva supervulkaani veealuse kraatri siseservale. Tänu soojaveeallikatele ja soodsale kliimale ehitasid rikkad roomlased sinna oma villad – enneolematult luksuslikud paleed – ning linnast kujunes vabameelse reputatsiooniga puhkuselinn. Kuulus rooma oraator Cicero (Marcus Tullius Cicero 106–43 e.m.a.) on Baiat iseloomustanud nõnda: “Baia kohta korratakse hellalt sõnu: vabameelsus, armastus, abielurikkumine, öised söömingud, muusika ja rannaäärsed jalutuskäigud.”
Enamus Baiast vajus 3. ja 7. sajandi vahel (meie aja järgi) vulkaanilise pinnase tõttu 3–8 meetri sügavusele vee alla ning on säilinud seal tänini detailirohke veealuse varemetepargina.
Baia linna nimi tuleb Baiosest, Odysseuse reisikaaslasest, kelle kükloop tappis ning kelle väidetavale hauale oli linn rajatud. Linna varemeist on leitud Baiose ja Odysseuse skulptuurid, mis kinnitavad seost linna nime ning “Odüsseia” kangelaste vahel. Kuid võimalik, et ka juba Vanas-Roomas osati turundada oma luksuskuurorti ja seda toetaski “Odüsseia” Baiose lugu.
Baia sarnanes paljuski tänapäeva kuurortlinnadega ja näiteks hakati seal “turistidele” müüma linna kujutisega klaasist või keraamilisi suveniire. Tänu neile linna kuulsamaid hooneid kujutavatele suveniiridele on võimalik rekonstrueerida linna endisaegne ilme.
Idee ehitada linn muistse kangelase kalmule pole eriti erakordne. Tasub meenutada, et ka Eesti rahvuseepose “Kalevipoja” järgi mattis Linda Kalevi Toompea künka alla, mis ei ole siis midagi muud kui muistse kangelase Kalevi hauaküngas, millele rajati hiljem linn. Kivi, mida Linda Toompeale kanda ei jõudnud, kukkus Ülemiste järve.
Urmo RausIlmunud esmakordselt"Edasis" 13. märts 2022
Kirjuta esimene kommentaar