Valgus ja vaikus

12. veebruaril 1969 pidas just sellise loengu, Zürichis ETH’s ehk Zürichi Tehnikakõrgkoolis loengu Saaremaal pärit ameerika arhitekt Louis Kahn. Samal ajal oli  Zürichis avatud ka kogu Louis Kahni loomingut hõlmav retrospektiivnäitus.

Kahni loeng oli tolle ajastu kontekstis niivõrd oluline ja tervet arhitektide põlvkonda inspireeriv, et selle sündmuse 50. juubelit tähistati mullu, 21.-22. novembril 2019. aastal, ETH’s Louis Kahni teemalise sümpoosiumi ja näitusega. Kahel päeval toimunud sümpoosiumil osales nii Louis Kahni endisi õpilasi kui tema loomingu imetlejaid Iirimaast Bangladeshini.

Kahni Zürichi 1969. aasta loengu tagamaid ja tähendust kirjeldas vahest kõige selgemalt sümpoosiumil ühe ettekande teinud itaalia juurtega arhitekt ja Kahni teoste publitseerija Alessandro Vassela. Vassella rääkis, kuidas Prantsusmaa 1968. aasta üliõpilasrevolutsiooni mõjul jõudis 1969. aasta alguses ka naaberriiki Šveitsi ja selle tagajärjel töö kateedrites praktiliselt seiskus. Enam ei tegeletud õppetööga, vaid kõikjal vaieldi maailmavaadete üle, agiteeriti ja tehti propagandat. Üliõpilaste laual olid läbisegi Mao punane raamat, Frankfurti koolkonna teooriad, budismi alused ja jumal teab veel mis. Otsiti väljapääsu vaimsest tupikust, kuhu oldi jõutud ja ei teatud enam, mida edasi teha. Korra asemel valitses anarhia. Siis tuli aga valge särgi ja kikilipsuga energiline Kahn ning pidas spontaanselt oma loengu “Vaikus ja valgus”.

Auditoorium kuulas ammuli sui loengut kui messiase sõnumit ning kui Kahn lahkus, hakati tööle. Vaidlused ja diskussioonid olid ühekorraga lõppenud ja kõik teadsid, mida üks arhitekt peab tegema. Kahn oli suutnud kõigest mõnekümne minutiga anda noortele šveitsi arhitektidele suuna, kuhu peab liikuma.

Paljud tollased üliõpilased, kes Kahnist inspiratsiooni said, on täna rahvusvaheliselt tunnustatud arhitektid ja paljud maailmakuulsad arhitektid on hiljemgi nimetanud Kahni üheks oma vaimseks õpetajaks, eeskujuks. Olgu siin näiteks Mario Botta, Tadao Ando ja Peter Zumthor.

Arhitekte-filosoofe ei ole olnud ajaloos nii väga palju. Õieti on neid arhitekte, kes ka omi mõtteid sõnaliselt väljendanud ja arhitektuuri vaimse mõõtme üle teoretiseerinud, pigem olnud vähe kui palju. Louis Kahn on üks neist eranditest ja see on ka üks põhjus, miks lisaks arhitektuurile Kahnist veel tänagi nii palju räägitakse. Louis Kahn rääkis oma loegutes arhitektuurist spirituaalses, metafüüsilises võtmes, ta poetiseeris seda. Tema loengud lummasid kuulajaid ja võime kuulajaid inspreerida oli üks Louis Kahni kui õpetaja-õppejõu olulisemaid omadusi. Kahn tegeles õpetamisega regulaarselt. Ta hakkas oma kodulinna Philadelphia Pennsylvania Ülikooli arhitektuuriteaduskonnas õpetama juba 1955. aastal ja jäi professori ametisse pea elu lõpuni.

Inspiratsiooni ja teadmisi ammutas Louis Kahn aga enamasti üsna klassikalisel moel. Ta külastas oma maailmarännakutel arhitektuuriajaloo olulisi monumente, visandas neid, proovis mõista nende essentsi. Nii huvitus Kahn sarnaselt ühele oma eeskujule, Le Corbusier’le Egiptusest, Vana-Kreekast, aga lisaks ka keskaegsest arhitektuurist. Kui Le Corbusier’d huvitasid puhtad vormid, plaanid ja arhitektuursed maatriksid, siis Kahni huvitas lisaks ka valgus ja vari. Teda huvitas hoone massi ja valguse omavaheline mäng. Massi - massiivsust pidas Kahn vaikuse ekvivalendiks.

Kahni huvitas ka keskaegse arhitektuuri nii funktsionaalne kui ka psühholoogiline pool. Ta kasutas ka oma projekteeritud hoonetes sageli linnustele või kloostritele omaseid ruumilahendusi. Need ei olnud juhuslikud valikud, vaid Kahn nägi keskaegsete kloostrite ristikäikude ja sisehoovide varjulisuses, orvades ning fassaadide mitmekihilisuses sügavamat mõtet. Inimene sai neis varjuda ja ilmuda täpselt samamoodi nagu valguski, mis ilmub oma salapärasel moel Kahni projekteeritud ehitistes.

Kunstiajaloolane Heie Marie Treier on oma uuringutes viidanud Louis Kahni keskaja huvi ühe võimaliku algallikana lapsepõlves nähtud ja talle suurt muljet avaldanud Kuressaare piiskopilinnusele. Nii Heie Treieri kui Dr. August Komendanti andmetel külastas Louis Kahn uuesti Saaremaad 1928.–1929. aastal, kui ta peatus oma vanaema juures ja tutvus põhjalikumalt ka Saaremaa arhitektuuripärandiga. Sellest reisist sai  Kahn tõenäoliselt teadlikumad mälestused Saaremaast ja võimalik, et sel oli ka otsene mõju tema arhitektuurile.

Saaremaaga seoses mäletas Kahni koostööpartner, eestlasest insener Dr. August Komendant, et “Kahnil olid ikka veel meeles imelised valged ööd, kivised rannad ning väikestest punasekoorelistest kartulitest ja lestakalast koosnevad söömaajad”. See repliik tunnistab, et Kahni mälupildid kodusaarest olid reaalsed.

Palju reisinud ja näinud inimesena tegi Kahn kogetu põhjal üldistusi erifunktsioonidega ehitiste olemuse kohta ning liitis ilmselt ka Saaremaal kogetu-nähtu oma üldisesse teadmiste mosaiiki, milles iga mälukillu tähendust on aga tagantjärgi raske üle- või alahinnata. Meil puudub võimalus Kahni intervjueerida.

Seoses Saaremaa, Kuressaare piiskopilinnuse ja Kahni loominguga, tekkis mul endal pigem vähe teistlaadne assotsiatsioon, mis on pigem seotud materjali kui vormiga. Kui vormitunnetus on universaalne ja sarnase vormi tunnetuseni võib looja jõuda eri maailma paigus, siis materjalitunnetus on palju lokaalsem, kohalikum. Kui mõtleme Pariisist või Bordeaux’st, kerkib veel enne konkreetseid hooneid silme ette nende linnade kollane liivakiviarhitektuur. Kui mõtleme Tallinna vanalinnast, siis kangastub esmasena hallide paekivi müüride-tornide materjal. Kui räägime prantsuse arhitektile klassikalisest ehitusest, mõtleb ta kohe selle all pierre de taille liivakiviehitist.

Kui vaatame aga Kahni Salki bioloogiauuringute instituudi naturaalsest betoonist seinu Kalifornias ja Kuressaare piiskopilinnuse halli massiivset dolomiitseina, siis võime täheldada teatud sarnasust materjali olemuses. Hall dolomiit ei erinegi niivõrd betoonist. Kas põhjus, miks Kahn hakkas armastama ehedat betooni on lihtsalt see, et hetkel, mil ta selle kasutusvõimalused avastas, oli see moodne, või meenutas talle midagi, mingit helget mälestust või mingit mällu salvestunud ehitusmaterjali arhetüüpi? Nii nagu ta kirjeldas mälupildina August Komendandile Saaremaa kiviseid randu.

Louis Kahni seos Eestiga ei piirdu tema varajase lapsepõlvega Saaremaal. Vahest isegi kordades olulisem ja otsesem on Kahni tuntuimate saavutuste saamisloo seos Eestiga, siit pärit inseneri August Komendandiga. Louis Kahni ja August Komendandi tihedas koostöös sündis Kahni loomingu paremik.

Kahe mehe tutvus, pikaajaline koostöö ning teineteise täiendamine viis tulemusteni, kus ühe loomingulisus ja teise teadmised saavutasid haruldase harmoonia.

Dr. August Komendanti on alanud aastal võimalik avastada mitmel moel ja läbi tema jõuda lähemale ka Louis Kahnile.

Komendant kirjutas 1975. aastal, aasta peale Louis Kahni surma, mälestusraamatu “18 aastat arhitekt Louis Kahn’iga”. See algselt inglise keeles kirjutatud raamat on tänaseks tõlgitud ka eesti keelde ning ilmus möödunud aasta detsembris Eesti Betooniühingu toel. Dr. August Komendandi arhiivid jõudsid tema laste pärandina Eestisse ja on eksponeeritud 10. jaanuarist 26. aprillini 2020 arhitektuuriajaloolase Carl-Dag Lige kureeritud näitusel Eesti Arhitektuurimuuseumis, “Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant”.

Louis I. Kahn on kindlasti kõige kuulsam saarlane, kelle teostest on saanud maailmamastaabis klassika ja kelle loengutest müüdid. Louis Kahn on ka erakordne Saaremaa saadik ning see on ühtlasi ka võimalus, mida tasub väärtustada.

Urmo Raus